LIISIPÕLLU – LIISIKIVI.ARMASTUS

LIISIPÕLLU – LIISIKIVI.ARMASTUS Kunagi, kui pilte tehti veel suurte fotoaparaatidega ja ilmutati hõbedasoola vannides, elas väike tüdruk nimega Liis. Ta oli punapäine, väga ulakas ja talle meeldis jalgu trampida.
Ühel päeval jäi ta raskelt haigeks ja pidi veetma pikka aega lukustatuna tohutus, räpases haiglas, mis vajas hädasti renoveerimist. Kõik haiglas oli katki - seintelt koorus värv ning liftid värisesid ja krigisesid. Prillidega kõhnal tüdrukul polnud seal kedagi, kellega naerda ja lollitada, aga kuna ta midagi ei kartnud, hiilis ta sageli öösiti haiglatoast välja. Talle meeldis kõndida läbi pimedate koridoride ja unistada kõigest, mida ta parandaks kui tal oleks vaid mõned tööriistad - pingutaks kõik kruvid, liimiks tagasi seintelt kukkunud plaadid ja värviks kõik üle.
Mõne aasta pärast, kui Liisike oli kasvanud nooreks ilusaks tüdrukuks, õnnestus arstidel ta terveks ravida. Ta sai nüüd tagasi koju minna ja hakata koolis käima. Temast sai tark ja viisakas tüdruk.
Ta tahtis kaotatud aega tasa teha - õppis usinalt ja pärast kooli õmbles ta endale vanadest velvetpükstest käekoti. Käekott oli väga ilus, sellel oli mitu sahtlit ja eraldi koht rahakoti jaoks.
Liisikene, õigemini nüüd juba suur Liis, oli samuti fotograafiahuviline. Ta astus kooli, kus õpetati fotoaparaatide ehitust ja kuidas kõiki neid nuppe sättida nii, et foto tuleks hästi säritatud ja terav, kuidas pimikus erinevates segudest fotosid ilmutada.
Nende tundide ajal, mil ta õppis kõiki neid salapäraseid asju, tutvus ta poisiga, kelle nimi oli Risto. Poiss naeratas alati ja kandis seljakotti, milles oli kaart. Ta unistas maailmas reisimisest.
Sellest päevast alates käisid Liis ja Risto igal pool koos. Liis õmbles Ristole kingituseks ka aparaadirihma. Koos avastati vanu suletud tehaseid, tuhamägesid ja nad ronisid väga kõrgete korstnate otsa. Millal nad teineteisesse armusid, pole teada ja kuigi neil polnud pulmapeo jaoks raha, otsustasid nad abielluda. Liis valmistas endale pulmakleidi ja pulma valmistasid nad sõprade abiga.
Liis ei lahkunud kunagi oma kotita, millesse ta peitis erinevaid aardeid, mis olid sageli käepärast võtta. Näiteks kui nad olid teel pulma, tuli üks auto suunatuledest lahti ning tõmbas kohe ühest koti sahtlist välja viis kruvi ja kruvikeeraja, millega ta tule auto külge taas kinnitas.
Tema rahakott oli alati väga puhas. Seal ei olnud kunagi prügi, aga oli seitse nätsu, mida sai kasutada seinaplaatide tagasi kleepimiseks või võis sõpradele pakkuda. Samuti olid seal kirjutusvahendid - täitesulepea, pastakas, marker ja pliiats, millega nad allkirjastasid abiellutunnistuse. Samuti oli seal igaks juhuks seitse meetrit nööri.
Nad olid väga õnnelikud ja kolisid sageli.
Kui maailmas midagi huvitavat juhtus, kontrollis Risto oma kaardilt, kus see asub ja nad läksid kohe sinna. Nad tegid seal pilte või filmisid ning saatsid kogutud materjalid ajalehtedele ja televisioonile.
Et kiiremini kohale jõuda, õppis Risto isegi lennukiga lendama. Reisidel tutvusid nad paljude huvitavate inimestega, keda hea meelega koju külla kutsusid. Neile meeldis telgis magada ja lõkke ääres kitarri saatel laulda.
Liis oli alati valmis erinevateks ootamatusteks, mis nendega juhtuda võivad. Oma koti teises sahtlis hoidis ta ühte taskulampi, üheksavoldist akut, õmblusvahendeid (juhuks, kui seljakott rebeneb), mõõdulinti, kolme kirjaklambrit, nelja vatitikku ning taskunuga, mida läks alati telkimisel vaja.
Kahjuks ei olnud Liisil ja Ristol lapsi ning nad elasid päev korraga. Liisil oli erinevate asjadega kotis ka väike tasku rahakoti jaoks, kuhu ta peenraha pani.
Ühel päeval, kui nad olid kodust väga kaugel, jäi Liis väga haigeks ja nüüd pidi ta kogu aeg voodis lamama. Temaga koos haigestus kogu maailm – inimesed ei saanud üksteist külastada, lõkke ääres laulda ega kitarri mängida. Selle asemel saatsid nad Liisile kirju lugude ja seiklustega oma elust ning Risto luges talle voodis neid kirju ette, näidates seljakotist võetud kaardil, millisest maailma otsast kiri või kaart saadetud oli.
Mis peamine, nad mõlemad ei kaotanud hetkekski huumorimeelt. Isegi voodis lamades nokitses ja parandas Liis kõik pikendusjuhtmed ning õmbles õmblusmasinaga. Kui ta kaotas kogu oma jõu, otsustas ta rahakotti kogutud peenrahaga osta suure maatüki. Ta tegi seda interneti kaudu, kuid ei saanud maad vaatama minna, sest ta jäi aina nõrgemaks. Et haigusele mitte mõelda, tegid nad koos Ristoga plaane, kuidas seda maad kasutada ja mida sellele ehitada. Nad mõtlesid sellele ilusa nime – LIISIPÕLLU (names of the places in Estonian are never in nominative, except Tallinn).
Kahjuks ei õnnestunud Liisil oma maad näha.
Kuid Risto võttis oma kaardi ja nagu varemgi koos Liisiga, läks ta nüüd üksi LIISIPÕLDU. Seal lebava hiigelsuure kivi alla maasse, kolme nutva paju vahele, mattis ta oma naise armastatud koti. Ta mäletas täpselt esemete arvu, mida naine endaga kotis kaasas kandis. Ta jättis need meelde sellises järjekorras, et need moodustaksid kaardil koordinaadid, st kraadid, minutid ja sekundid 51*07'47"N ja 19*33'41"E.
Liisi ja Risto sõbrad LIISIPÕLLUS istutasid lilli ja puid ümber kivi, mille alla kott maetud oli. Ümberringi kasvas ilus muinasjutuline metsatukk. Puuviljadest valmistati maitsvaid magustoite, kompotte, veine ja likööre. Eraldi oli ka lõkkekoht, kus sai mängida kitarri just nii nagu Liisikesele meeldis.
Tänaseni näevad sõbrad, kes seda kohta külastavad ja lõkke ääres istuvad, sageli, kuidas Risto lennuk üle nende peade lendab ja tiibu lehvitades annab märku, et ta pole Liisikest unustanud
Aastad mööduvad, maailm muutub, puud kasvavad suuremaks ning koos nendega pikenevad ka okstelt rippuvad kiiged. Iga laps, kes kuidagi metsatukka kivi äärde satub, mõtleb, mis ta ta tahaks panna Liisi kotti, mis on ta jalge alla maetud. Midagi, mis võiks olla kasulik, et hakkama saada keerulises ja ootamatus olukorras.
Mida Sina sellesse kotti paneksid?
autorid Elzbieta ja Krzysztof Kusz tõlkija Jakub Zygmunt Joosep Värk